I kl. õlipüüdurid

Liiva- ja õlipüüdurite ülesandeks on sadevee või tööstusliku heitvee puhastamine heljumist ja õlijääkproduktidest.

Püüduri ülesehitus on järgmine: mudapüüdur koos vastava õlipüüduriga.

TÖÖPÕHIMÕTE
Nii sadevesi kui ka tööstuslik vesi (pesulatest, töökodadest jne.) sisaldavad õlijääkprodukte ning muid tahkeid osakesi (tolm, liiv ja teised tahked ained), mis esimeses faasis jõuavad mudapüüdurisse. Tänu spetsiaalselt konstrueeritud sisselaskele, suureneb läbivoolu kiirus ning sedimentatsiooni protsessi ajal toimub heitvees sisalduvate tahkete ainete eraldumine.
Järgmises faasis jõuab õlijääkproduktidega heitvesi õlipüüdurisse, kus flotatsiooni ajal (ehk suuremate õlijääkproduktide osakesed muutuvad tilkadeks ja tõusevad pinnale) toimub vastav separatsioon.
Sel moel saavutab puhastatud heitvesi järgmised parameetrid:

  • Heljum < 50 mg/l
  • Süsivesinike sisaldus < 5 mg/l (vahekoalisaatoriga õlipüüdurid), mis võimaldab heitvee juhtimist otse     looduslikku keskkonda.

Vedelik liigub suunaga alt üles, mis kergendab õlijääkproduktide pinnale pääsemist. Õliosakesed, mis ei oma piisavat omamassi, kleepuvad vahekoalisaatori plaatide külge, moodustades õlikihi, mis peale vajaliku massi saavutamist eraldub ning tõuseb pinnale. Selle kihi pinnaleujumisele aitab kaasa tõusva vedeliku vool.

Heitvee väljavoolamine õlipüüdurist toimub automaatse sulguriga väljalaskeava kaudu – sulgurklapp ei lase õlil kanduda loodusliku keskkonda (kui õlikiht on saavutanud püüduris kriitilise taseme).
Tähtis on õige püüduri valimine konkreetse objekti jaoks. Püüdur peab olema piisavalt suur, kuna liiga väike läbivool teeb võimatuks õigete puhastusnäitajate saavutamise. Puhtmajanduslikel kaalutlustel ei tohi püüdur olla ka liiga suur.

Püüdurid on ehitatud normide EN 858 – 1: 2002 (U) ja DIN 1999 järgi.

I klassi liiva-õlipüüdurite paigaldus- ja hooldusjuhend

Polüetüleenist mudelid:

Terasest mudelid: